15. veebruaril 1997 Tartus sündinud ja seitse aastat ülikoolilinnas sirgunud Kristin nakatus spordipisikuga juba maast madalast. „Mu isa on terve elu korvpalli mänginud,“ räägib ta. „Käisin temaga saalis kaasas ja jooksin ringi. Olin energiline tüdruk. Vanemad otsustasid, et enne kooli nad mind trenni ei pane, lasid lapsepõlve nautida.“

Murdeeas vajas pisut vanemate utsitamist

Pärast elukohamuutust alustas Kristin õpinguid Nõo põhikoolis. „Kui käisin esimeses klassis, tuli Mart Mäerand meile sulgpalli tutvustama. Otsustasin seda praegusesse rannahalli vaatama minna ja sinna ma jäingi,“ ütleb põgusalt tantsimistki harrastanud Kristin.

Sulgpall hakkas särtsakale neiule kohe meeldima. „Mul tuli see juba esimeses trennis hästi välja,“ lausub ta. „Treener kiitis ja küsis, kas olen varem mänginud. See annab palju juurde, kui mingi asi õnnestub. Sulgpalli saab üksi mängida, aga ka kaks kahe vastu. Vaheldusrikas ala – pead jooksma ja hüppama, samal ajal palli tabama.“

Kristin treenis koos pikaaegse paarismängupartneri Helina Rüütli ja Kati-Kreet Marraniga. Kõik kolm arenesid paljulubavalt. Samas tunnistab selle loo peategelane, et murdeeas oli üsna raske vaadata, kuidas klassikaaslased läksid vaba aega veetma.

„Mõtlesin, miks mina pean harjutama,“ jutustab ta. „Helistasin vahel emale ja ütlesin: ei viitsi täna trenni minna! Mul on väga hea meel, et vanemad mind siis natuke utsitasid. See oli vajalik. Mul on mitu tuttavat, kes jätsid sporditegemise puberteedieas katki, hiljem on nad oma otsust kahetsenud.“

Kristin kiidab ka Mäeranda. „Ta oskas treeningud nii üles ehitada, et tahtsin sinna minna. Puberteediealiste tüdrukute juhendamine on väga raske. Valmistasime talle üksjagu peavalu: mõnikord jäime trenni hiljaks ja mõnikord vaidlesime vastu. Müts maha, et ta kõigega toime tuli.“

Tänu mitmekülgsele ettevalmistusele sai Kristin tugeva põhja. „Osalesime kooliga nii võrkpalli-, indiaca- kui ka saalihokivõistlustel. See tuli kindlasti kasuks, erinevad spordialad arendavad kehalist võimekust,“ rõhutab ta.

Kristini silme ette kangastuvad suvised Tõrva laagrid, kus tempovahetustega mäejooks pani tahtejõu proovile. „Mart Mäerand on kõva üldfüüsilise taustaga treener. Ta mõtles kogu aeg, kuidas muutuksime väljakul kiiremaks ja tugevamaks.“

Noorsportlase ramm ja vastupidavus suurenes ka maatööga. „Olen maalaps,“ lausub Kristin. „Mõnel suvel olin päris palju vanaema juures. Ta elab Võrumaal Antsla kandis. Erinevad maatööd andsid mulle jõudu juurde.“

Usina harjutamise esimesi magusid vilju maitses Kristin 13aastaselt, kui võitis koos Helinaga Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel paarismängus pronksi. „Oleme läbi ajaloo kõige nooremad, kes on Eesti meistrivõistlustel medali saanud,“ meenutab ta kodupubliku ees tehtud säravaid etteasteid. „See näitas, et liigume õiges suunas ja meil on potentsiaali jõuda kõrgemale tasemele.“

Pärast põhikooli ihkas Rootsi õppima minna

Üheksanda klassi lõpetamise järel tahtsid Kristin ja Helina Rootsi spordigümnaasiumisse õppima minna. „Käisime kohapeal vaatamas, aga majanduslikult polnud võimalik seda sammu astuda. Jätkasime Nõo reaalgümnaasiumis. Mul on hea meel, et õpetajad meile vastu tulid. Meil olid eritingimused, lubati võistlustel käia ja hiljem järele vastata.“

Gümnaasiumi ajal muutus Kristini suhtumine üha professionaalsemaks. Ta läks meeleldi harjutama ja tegi iseseisvalt lisatrenni. „Kui tulemused paranesid, sain indu juurde. Käisin jooksmas, treener ega ema ei pidanud mind sundima.“

Esimene tõeliselt suur palgapäev saabus 2015. aasta juunioride EMil – Kristin ja Helina võitsid paarismängus pronksi. „Tehtud töö kandis vilja. See oli murranguhetk. Varem jäi natuke puudu eneseusust, et võime medali saada. Kordaminek üllatas ja äratas üles. Mõistsime, et oleme suutelised palju enamaks,“ nendib üksikmängus viiendaks tulnud Kristin, kes kaotas veerandfinaalis hilisemale võitjale.

Ta toob välja veel kaks vägeva arengu põhjust. „Kui alustasime, oli grupp päris suur ja paljud trennikaaslased olid meist vanemad. Mängisime tihti poistega. See oli üks võti, miks me noorte hulgas medali võitsime. Saime kogu aeg endast tugevamatega harjutada. Meil olid head sparringupartnerid.“

Siinkohal huvitav fakt: alla 17aastaste vanuseklassis lubati tulevikulootus eriloaga poiste turniirile mängima ja ta tegi seal kõigile säru. „Mind kutsuti platsile ja öeldi, et U17 poiste turniiri võitja on Kristin Kuuba! See oli huvitav,“ räägib ta muheldes.

Milline oli poiste reaktsioon, kui piiga neist jagu sai? „Poolfinaalis hakkas vastane pärast kaotust nutma,“ vastab Kristin. „Eks neil oli raske minna tüdrukuga mängima ja lõpuks kaotada. Ilmselt see oligi üks põhjus, miks mul pole rohkem lubatud meestega mängida.“

Kiire tõus maailma üksikmängu tabelis

Pärast EM-pronksi võitmist oli paarismäng endiselt Kristini põhiala. „Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, et ei suutnud endast maksimumi anda. Olen üksik hunt, kellele meeldib üksi väljakul olla – eksides saan ainult enda peale pahane olla. Siiani pole kahetsenud, et valisin üksikmängu.“

Kannapööre oli igas mõttes õige, nii muutus ka olümpiapileti jahtimine reaalseks eesmärgiks. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ehk 2016. aastal läks Kristin Tartu ülikooli kehakultuuri tudeerima ja teda hakkas juhendama Mart Siliksaar, kelle kuulsaim kasvandik on neljandaks olümpiaks valmistuv Raul Must. „Ta teadis, mida tuleb teha,“ kiidab Kristin Siliksaart.

Eesti esinumber arenes kosmilise kiirusega. Enne üksikmängule keskendumist asus ta maailma edetabelis vahemikus 300–400 ja jõudis aastaga 100 hulka. „Tõus oli tõesti kiire, aga sellel oli mitu põhjust,“ selgitab Kristin. „Paarismäng on õhtul viimane ja hommikul alustad üksikmängudega. Olin tihti paarismängust nii väsinud, et ei suutnud kolmegeimilisi kohtumisi võita. Kui ma neid enam ei mänginud, olin palju värskem ja pöörasin pikemad kohtumised enda kasuks. Tartus on olnud ka teistsugused treeningud ning uued sparringupartnerid. See tuli samuti kasuks.“

Loomulikult on Kristin rahvusvahelistelt areenideltki väärtuslikke kogemusi hankinud. Esmalt mängis ta Rootsi liigas, 2018. aastal tuli BC Milanoga Itaalia meistriks ja sai Euroopa klubide meistrivõistlustel pronksi. Hooajal 2019 oli ta Saksamaa kõrgliiga resultatiivseim naismängija.

Mullu harjutas Kristin kaks korda Taani ässa, üksikmängus viis EM-kulda ja neli MM-pronksi võitnud Peter Gade näpunäidete järgi. „Tundsin, et see andis mulle palju juurde. Seal on individuaalne lähenemine.“

Enamasti kaks korda päevas harjutav Kristin peab väga tähtsaks mängu analüüsimist. „Vaatame alati, mis läks halvasti ja mis hästi. Huvitav on jälgida maailma esikümne mängijate etteasteid, mida nad paremini teevad ja mida saaks neilt õppida.“

Tiitlivõistlustel on Kristin esinenud aina edukamalt: 2018. aastal sai ta EMil üksikmängus üheksanda ja mullu Euroopa mängudel samuti üheksanda koha. Eesmärk on jõuda maailmajao meistrivõistlusatel poodiumile.

„Tänavu tundub see liiga suur tükk, mida hammustada. Praegu on eespool naisi, kes kuuluvad maailmas 20 ja 30 parema hulka. Pean igas asjas veel natuke paremaks saama. Arvan, et paari aasta pärast on EM-medali saavutamine reaalne.“

Elukaaslane toetab igati

Maailma edetabelis asub Kristin 59. kohal, mullu suvel oli ta ühe positsiooni võrra kõrgemal. „Eesmärk on jõuda võimalikult ruttu 50 parema hulka,“ avaldab 176 sentimeetri pikkune sportlane uue sihi.

Tokyo olümpia pingerida läheb lukku mai alguses. Kristin paikneb seal 22 330 punktiga 29. kohal, Jaapanisse pääseb 38 naist. „Mõni üksik konkurent võib minust mööda minna, aga pole võimalik, et kümme mööda lähevad,“ tunneb ta end turvaliselt.

Olümpiateel tiivustavad Kristinit nii pere kui ka jalgpallurist elukaaslane Martin Thomson. „Ta lõpetas hiljuti Taanis ülikooli,“ räägib sulgpallur spordijuhtimist tudeerinud kavalerist. „Ta on mu suurim fänn ja on olümpiapunktidega väga hästi kursis.“

Juuli lõpus algavatel Tokyo mängudel soovib Kristin edukalt esineda. „Eelmisel olümpial tuli üheksandaks ukrainlanna, keda olen mitu korda võitnud. Nii et kõrge koha saavutamine on võimalik. Loodetavasti olen elu parimas vormis ja saan mõne võidu kätte.“

* * *
Detsembrikuus külastas Itaalias korvpallurist venda

Eesti parima naissulgpalluri Kristin Kuuba vanem vend mängib korvpalli ja noorem veli käib ujumas. 16aastane Gregor Kuuba valis ala oma isa Silveri eeskujul ning treenib Itaalia klubis Pallacanestro Don Bosco Livorno. „Pärast eelmise aasta viimast võistlust puhkasin poolteist nädalat ja käisin Itaalias vennal külas, olime seal terve perekonnaga,“ krutib Kristin ajaratta detsembrisse. Ja lisab: „Vend õpib Nõo reaalgümnaasiumis, aga e-õppes. Ta käib siin iga kahe kuu tagant asju ajamas.“

PS.Kristin ja Helina saavutasid 2015 a. juunioride Maailmameistrivõistlustel Peruus 9. koha jagamise, võites selleks ka Jaapani naispaari!
Juunioride EM-l pronksi saamiseks alistasid nad veerandfinaalis ühe Taani paari.
Seega ikka väga tublid, olles samal ajal ka Nõo Reaalgümnaasiumi õpilased!!!