Nõo Sulgpalliklubi noortetreeneri tööjõukulude toetuse saaja treeninggrupid 2020

Sulgpall I - treeningaste, treeningpaik -  Nõo Spordihoone Kalju Aigro 1.

Karl Aksel Männik
Emil Penner
Rannar Zirk
Marti Joost
Armin Aun
Oskar Männik
Heili Merisalu
Kerttu Voore



Treeningute ajad: esmaspäev, teisipäev,  kolmapäev, neljapäev:16.00-18.00, reede 15.00-17.15

Treener: Mart Mäerand, meistertreener: spetsialiseerumine sulgpall

Sulgpall II - treeningaste, treeningpaik - Nõo Spordihoone, Kalju Aigro 1.


Kaspar Jaska
Hugo Tarto
Romet Käsper
Kaur Antson
Jarek Toova
Kelly Ojamaa
Alari Raudsepp
Artur Aun
Rasmus Randala
Eliise Kasela




Treeningute ajad: esmaspäev,teisipäev, neljapäev 15.00-16.00,kolmapäev 14.00-16.00,  reede 13.00-15.00, pühapäev 11.00-12.00 Rannahall, Nõo, Voika 10a.

Treener: Mart Mäerand, meistertreener, spetsialiseerumine sulgpall

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Aitäh õnnitlusvideo eest!



Ikka oskate mind üllatada ´vanad ´sulgpallurid!
Südamest tänulik! Mart







Soovivad: Karl, Robert J, Kristin, Albert, Karel, Siim, Robert K, Kati-Kreet, Mikk, Kalev, Liis, Helina, Mihkel. 

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Nõo Valla Leht: Südamega elatud elu.

Nõo Valla Leht artikkel:



***


Treener Mart praeguste noorte medalivõitjatega(vasakult): Marti, Rannar, Karl Aksel, Oskar, Kirke Karolin, Heili, Kerttu.






Aprilli alguses tähistab oma väärikat sünnipäeva meie armastatud õpetaja ja fanaatikust sulgpallitreener Mart Mäerand (70). Tema nooruslikkus ei ole kuhugi kadunud ja endiselt annab ta hoogu meie noortele sulgpallisõpradele. Et koroonaviiruse tõttu ei saanud me juubelijuttu asjaosalisega silmast silma puhuda, siis nõustus Mart ise vallalehe küsimustele meili teel vastama. Tema elu ja töö rullub lahti järgnevates meenutustes.
Küsis MILVI PENSA



Pärit Jõgevamaalt


„Veidi see juubeli eelaimus ikka ringleb mõtetes, aga kuna abikaasa Renatega oleme sündinud ühel aastal, siis vast suvel on võimalus Palamusel meenutada lähikondlastega möödunud aegu.


Olen sündinud Jõgevamaal Saare vallas Ruskavere külas endises Kooli talus. Eelmise sajandi alguses oli see talu antud kooliõpetajale rendile, kust ta pidi ise saama oma sissetuleku, õpetamise eest palka talle ei makstud. Selle talumaa ostis välja minu vanaisa, kool oli talumajast 50 meetri kaugusel, kus siis said kooliharidust talupere viis vennakest. Kahjuks põles kool hiljem maha. Mind hakati küla peal kutsuma Kooli-Mardiks.


Olin tavaline poiss, väiksena käisin koos õega lehmakarjas, hiljem ka üksinda kolhoosi lambakarjas, 150-pealine kari asus talu loomalauda hoones. Hiljem, algkooli ajal, sai suvel tublisti peedipõllul raha teenimas käia. Isa Rudolf ja ema Heldi olid põllutöölised „Punalipu“ kolhoosis. Isa oli ka mõned ajad kolhoosi tallimees ja ka brigadir. Aga tolle aja kehvade palkade tõttu tuli lisaks ka isiklikku põllumajandust arendada. Kuna elukoht oli ca 8 km kaugusel Peipsist, siis arendasime algul lavades kurgikasvatust. Isa siis hääletas kaubaautodele, et jõuda kaubaga Leningradi Kirovi turule. Hiljem, isa suure abiga, tegelesin suvevaheajal aastaid suurtes kilehoonetes tomatikasvatusega, et ikka paremale elujärjele jõuda. Vanem vend Helmut ja õde Tiiu lõpetasid Räpina Aianduskooli. Ise õppisin algul Ruskavere algkoolis, mis asus lähedal talumajas, millele järgnes Saare 8-klassiline kool, mis asus Kalevipoja mõõgaga seotud Kääpa jõe ääres. Huvitav moment oli, kui kooli direktor soovitas mul minna edasi õppima vastavatud reaalkallakuga Nõo Keskkooli! Aga lõpetasin siiski Mustvee 1. Keskkooli.
Aktiivne nii spordis kui muusikabändides
Miks siis sport mind paelus? Minu lapsepõlve aegu oli aukohal külasport. Meie karjamaale tegi vend spordiplatsi, kus peeti küla meistrivõistlusi kergejõustikus. Küla võrkpalliväljakul toimusid igal õhtul mängud, kus algul lõin kaasa pallipoisina, pärast pääsesin ka väljakule. Hiljem tõi vend Tartust mulle meeste oda ja tulin iseseisva harjutamisega 17-aastaselt spordiühing „Jõud“´ noorte meistriks, tulemusega 60 meetrit.


Pärast keskkooli tegin valiku Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna vastuvõtueksamitele ja õppima sain tänu väga heale hindele füüsikas. Sealgi soovitati, et astuksin hoopis füüsikateaduskonda. Justkui saatuse tahtel kujunes suund Nõo poole. Kehakultuuri teaduskonnas jäi sportlik pool tahaplaanile, kuna kevadel jää peal oda visates vigastasin õla. Viimasel kursusel käis hr Kalju Aigro oma kooli õpetajat kauplemas. Kuna aga parimad oli juba ära suunatud, siis jäi valik minu peale pidama, see oli aastal 1972.

Samal suvel abiellusin, abikaasa leidsin tänu pillimängule. Neli aastat mängisin ja laulsin ansamblis „Palmis“ Palamuse kultuurimajas. Ansambel oli tollal Jõgevamaa populaarseim. Nõkku elama asudes jäi pillimäng tahaplaanile, kuigi ka hiljem Nõos mängisin aastaid Ants Avarlaidi ansamblis. Nõos anti meile elamine ühepereelamusse, kus õpetaja Mare Hameri perega jagasime kolmetoalist elamist, aga me saime koos hästi hakkama.

Kuigi olen nüüd üle 30 aasta Tartu äärelinnas elanud, tunnen ikka end nõokana ja olen väga tänulik mind aastaid Nõos ümbritsenud Nõo kogukonnale. Nõo inimesed on kõik tundunud sõbralikud ja ühtehoidvad. Aitäh!

Elutöösse on panustanud spordiõpetaja ja sulgpallitreenerina

Kehalise kasvatuse õpetajana töötasin Nõos 40 aastat, siis leidsin, et aitab. Tore on nüüd endisi õpilasi sportimas kohata, eks minu eesmärk oligi õpilastes iseseisvat sportimise oskust arendada. Algatasin Eestis esimesena kooli antiikolümpiamängud, mida õnnestus seitsmel korral õpilaste ja õpetajate abiga organiseerida. Õnnestus kooliõpilastega Lausanne´is Rahvusvahelise Olümpiakomite peakontori ovaalsaalis laudade taga istuda ja ise ka paaril korral Kreekas olümpiamängude sünnikohas Olympias viibida. Toredad ajad olid Nõo koolis.

Olen vabariigis ainuke treener, kes pole ise sulgpalli võistlusmängu mänginud. Sulgpallihuvi tekkis aastaid tagasi ometigi. Nõo koolis töötas mõnda aega Nõukogude Liidu hõbemedaliomanik naispaarismängus Reet Valgmaa. Nähes 1988. aastal tema mängu ka lähemalt, tundsin, et see on üks tore ja huvitav mäng. Kui enda noorem poeg 1. klassi läks, võtsin kolm poissi ja viisin nad Tartusse Eesti sulgpalliisa Helmut Valgmaa juurde nende mänguoskusi ette näitama. Ta arvas, et poistel on eeldused ja nendega võiks sulgpallis jätkata. Sain koolist direktor Enn Liba toetuse ja hiljem ka hr Tiit Kubrilt vallavalitsusepoolse toetuse. Niimoodi siis Nõos selline spordiala käima läks (Nõo Sulgpalliklubi asutati 09.12.1991 — MP). Arvan, et peaaegu 30 aasta jooksul on saanud sulgpalliõpetust ligi 500 last. Tänu headele sulgpalluritele olen saanud osaleda minu jaoks eksootilistes kohtades Hiinas Nanjingis noorte olümpial, Taiwanis koolide maailmameistrivõistlustel ja Euroopa esimestel mängudel Bakuus.




„Sulgpalliklubi on meie lapsepõlv,“ ütlevad mängijad ise

Sulgpall on üldiselt individuaalala ja see sobib paljudele noortele — ise saab otsuseid teha, saab oma isiksust arendada, saab läbi elada õnnestumisi ja kaotusi, seega ennast eluks ette valmistada. Nii on tagantjärele endised sulgpallurid ka oma meenutustes kirja pannud toredas raamatus, mille nad mulle ühel suvel üllatusvisiidil Tõrva laagrisse üle andsid.

Mõningad väljavõtted sealt… Raamatu sissejuhatuse pealkirjaks: „Nõo Sulgpalliklubi on meie lapsepõlv“.
Gert Kuusik: „Eelkõige jääb mulle neid sulgpalliaastaid meenutama sõbralik ja kodune seltskond, nii trennis kui võistlustel. Olen õnnelik, et sain suure osa oma lapsepõlvest sisustatud heade sõprade ja treeneriga sulgpalli mängides ega raisanud seda aega tänavatel jõlkumisega.“
Robert Kasela: „Eelkõige on meist saanud paremad isiksused, mis ongi kõige tähtsam. Omandatud sõbrad ning tuttavad on juba omaette hindamatu väärtus.“
Liis Järveoja: „Kokkuhoidvad — nii on iseloomustanud meie klubiliikmeid ka mõned linnas teistes klubides treeninud sulgpallurid.“
Karel Künnapuu: „Erinevad spordialad, distsipliin, kaaslaste austamine ning enese sundimine on ainult osa väärtustest, mida ma Teie käe all õppisin. Kõiki neid oskusi rakendan ma edaspidi oma igapäevases elus.“
Mikk Järveoja: „Arvan, et kasutasin oma aega targasti, kui käisin Teie juures treeningutel. Toredad trennikaaslased ning hea treener — see oli punkt igale koolipäevale.“
Kalev Smidt: „Teisalt on ta (Mart Mäerand) omanud alati omadust, mis haaras kaasa õpilasi, nende vanemaid, mis koondas noori ja viis neid edule, mis hoidis koos kogu seda kaadervärki — see on entusiasm. See on omadus, mille usun, et olen ka endaga kaasa võtnud…“
Mihkel Talts: „Oleme läbi elanud väga raskeid treeninguid, palju lõbu ning koos toime pannud ka pisut ulakusi.“
Karl Joonas: „Hoiame sporti hinges ja harrastame seda kõik koos lõpuni välja.“
Marten Lepasaar: „Kindlasti ma ei õppinud need pikad sulgpalliaastad ainult seda, kuidas sulgpalli mängida, vaid ka seda, kuidas elus hakkama saada.“

Suurimaks tänuks mängijate saavutused ja nende lugupidamine


Oma mängijate kirjutisi üle lugedes mõtlesin ilmselt esimest korda, et olen siin elus ka midagi vajalikku teinud. Eks see olegi tänu, kui noored hiljem hea sõnaga meenutavad koosveedetud sulgpalliaegu. Suur preemia treenerile on ka see, kui üks õpilastest Kristin Kuuba on kogunud vajalikud edetabelipunktid, pääsemaks Tokyo olümpiamängudele, mis on nüüd edasi lükatud 2021. aasta suvesse.

2016. aastal Tartumaa elutööpreemiat vastu võttes ütlesin, et tore on, et nüüd, kui elutöö tehtud, saan tavalist tööd tegema hakata. Oma arust olengi teinud ma tavalist tööd. Spordis on tavaliselt rõhutatud perekonna olulisust, arvan, et mul on see toetav perekonna roll treenerina olnud sportlaste kõrval alati olemas.
Ise igatsen teha korda oma talumets, et seal oleks tore lastelastel aega veeta ja loodust nautida. Metsas töötamine annab mulle energiat.
Lisaks tegelen väikse potipõllumajandusega. Palamusel saan oma kasvuhoones nautida varajasemat kurgi- ja tomatisaaki. Oleme mõelnud ka taastuvenergia peale. Noorem poeg laskis eelmisel aastal meie Palamuse suvekodus paigaldada 24 päikesepaneeli, sealt toodetud elektrienergiast piisab meile ja jääb ülegi. Niisugune lisaboonus siis veel maal-elamiseks.
Pillimäng on jäänud unarusse, aga kahe poja lastelaste jaoks pean ikka vormis olema, et nendega mõni laul koos selgeks õppida.


Olen väga tänulik kõigile inimestele, kes on mind ümbritsenud ja toetanud!

Kroonika
  •  Nõo noored on sulgpallis võitnud siiani 92 Eesti noorte meistrivõistluste tiitlit ja 260 medalikohta.
  • Nõo Sulgpalliklubile on võidetud 6 Eesti meistritiitlit ja 16 medalikohta.
  • Lisaks on võidetud Eesti noorte meistrivõistlustelt kergejõustikus 3 meistritiitlit, 1 hõbe ja 1 pronks.
      2014. aastal
  • Koolide maailmameistrivõistlustel (MM) Nõo Reaalgümnaasiumile Taivanis 4. koht.
  • Kristin Kuuba noorte olümpiamängudel, Nanjing (Hiina).
     2015. aastal
  • Helina Rüütel — Kristin Kuuba Euroopa juunioride meistrivõistlustel pronksmedal Poola (Lubin), esimesed tiitlivõistluste medalid Eesti sulgpallis.
  • Euroopa I mängudel naispaarismängus 9.–12. koht, Bakuu.
  • Juunioride MM-l naispaarismängus 9. koht, Peruu.

     2016.aastal
  • Euroopa täiskasvanute meistrivõistlustel 9. koha jagamine paarimängus Prantsusmaal.
     2017.aastal
  • Kati Kreet Marran - (Mariann Karjus, Tondiraba SK) Euroopa juunioride meistrivõistlustel naispaarismängus 5.koht (Prantsusmaa).
Isiklik:

  • 2002 Eesti Aasta õpetaja
  • 2013–2015 Eesti Sulgpalliliidu parim sulgpallitreener
  • 2014 Eestimaa Spordiliit „Jõud“ aasta noortetreener
  • 2016 Tartumaa Elutööpreemia

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Üksik hunt Kristin Kuuba....



Aitäh Õhtulehele artikli eest: https://sport.ohtuleht.ee/993627/uksik-hunt-kristin-kuuba-sai-tippu-purgides-isegi-poistest-jagu

Eesti spordisüsteem tugineb tragidele inimestele, kes suunavad oma lapse või koguni mitu järeltulijat sporditeele ning toetavad neid nii vaimselt kui ka rahaliselt. Silver ja Triinu Kuuba on seda teinud eriti kiiduväärselt – nende kolmest lapsest on edukaim sulgpallurist tütar Kristin, kes liigub kindlalt Tokyo olümpia kursil.

Kristin Kuuba (foto: Aldo Luud) 

15. veebruaril 1997 Tartus sündinud ja seitse aastat ülikoolilinnas sirgunud Kristin nakatus spordipisikuga juba maast madalast. „Mu isa on terve elu korvpalli mänginud,“ räägib ta. „Käisin temaga saalis kaasas ja jooksin ringi. Olin energiline tüdruk. Vanemad otsustasid, et enne kooli nad mind trenni ei pane, lasid lapsepõlve nautida.“

Murdeeas vajas pisut vanemate utsitamist

Pärast elukohamuutust alustas Kristin õpinguid Nõo põhikoolis. „Kui käisin esimeses klassis, tuli Mart Mäerand meile sulgpalli tutvustama. Otsustasin seda praegusesse rannahalli vaatama minna ja sinna ma jäingi,“ ütleb põgusalt tantsimistki harrastanud Kristin.

Sulgpall hakkas särtsakale neiule kohe meeldima. „Mul tuli see juba esimeses trennis hästi välja,“ lausub ta. „Treener kiitis ja küsis, kas olen varem mänginud. See annab palju juurde, kui mingi asi õnnestub. Sulgpalli saab üksi mängida, aga ka kaks kahe vastu. Vaheldusrikas ala – pead jooksma ja hüppama, samal ajal palli tabama.“

Kristin treenis koos pikaaegse paarismängupartneri Helina Rüütli ja Kati-Kreet Marraniga. Kõik kolm arenesid paljulubavalt. Samas tunnistab selle loo peategelane, et murdeeas oli üsna raske vaadata, kuidas klassikaaslased läksid vaba aega veetma.

„Mõtlesin, miks mina pean harjutama,“ jutustab ta. „Helistasin vahel emale ja ütlesin: ei viitsi täna trenni minna! Mul on väga hea meel, et vanemad mind siis natuke utsitasid. See oli vajalik. Mul on mitu tuttavat, kes jätsid sporditegemise puberteedieas katki, hiljem on nad oma otsust kahetsenud.“

Kristin kiidab ka Mäeranda. „Ta oskas treeningud nii üles ehitada, et tahtsin sinna minna. Puberteediealiste tüdrukute juhendamine on väga raske. Valmistasime talle üksjagu peavalu: mõnikord jäime trenni hiljaks ja mõnikord vaidlesime vastu. Müts maha, et ta kõigega toime tuli.“

Tänu mitmekülgsele ettevalmistusele sai Kristin tugeva põhja. „Osalesime kooliga nii võrkpalli-, indiaca- kui ka saalihokivõistlustel. See tuli kindlasti kasuks, erinevad spordialad arendavad kehalist võimekust,“ rõhutab ta.

Kristini silme ette kangastuvad suvised Tõrva laagrid, kus tempovahetustega mäejooks pani tahtejõu proovile. „Mart Mäerand on kõva üldfüüsilise taustaga treener. Ta mõtles kogu aeg, kuidas muutuksime väljakul kiiremaks ja tugevamaks.“

Noorsportlase ramm ja vastupidavus suurenes ka maatööga. „Olen maalaps,“ lausub Kristin. „Mõnel suvel olin päris palju vanaema juures. Ta elab Võrumaal Antsla kandis. Erinevad maatööd andsid mulle jõudu juurde.“

Usina harjutamise esimesi magusid vilju maitses Kristin 13aastaselt, kui võitis koos Helinaga Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel paarismängus pronksi. „Oleme läbi ajaloo kõige nooremad, kes on Eesti meistrivõistlustel medali saanud,“ meenutab ta kodupubliku ees tehtud säravaid etteasteid. „See näitas, et liigume õiges suunas ja meil on potentsiaali jõuda kõrgemale tasemele.“

Pärast põhikooli ihkas Rootsi õppima minna

Üheksanda klassi lõpetamise järel tahtsid Kristin ja Helina Rootsi spordigümnaasiumisse õppima minna. „Käisime kohapeal vaatamas, aga majanduslikult polnud võimalik seda sammu astuda. Jätkasime Nõo reaalgümnaasiumis. Mul on hea meel, et õpetajad meile vastu tulid. Meil olid eritingimused, lubati võistlustel käia ja hiljem järele vastata.“

Gümnaasiumi ajal muutus Kristini suhtumine üha professionaalsemaks. Ta läks meeleldi harjutama ja tegi iseseisvalt lisatrenni. „Kui tulemused paranesid, sain indu juurde. Käisin jooksmas, treener ega ema ei pidanud mind sundima.“

Esimene tõeliselt suur palgapäev saabus 2015. aasta juunioride EMil – Kristin ja Helina võitsid paarismängus pronksi. „Tehtud töö kandis vilja. See oli murranguhetk. Varem jäi natuke puudu eneseusust, et võime medali saada. Kordaminek üllatas ja äratas üles. Mõistsime, et oleme suutelised palju enamaks,“ nendib üksikmängus viiendaks tulnud Kristin, kes kaotas veerandfinaalis hilisemale võitjale.

Ta toob välja veel kaks vägeva arengu põhjust. „Kui alustasime, oli grupp päris suur ja paljud trennikaaslased olid meist vanemad. Mängisime tihti poistega. See oli üks võti, miks me noorte hulgas medali võitsime. Saime kogu aeg endast tugevamatega harjutada. Meil olid head sparringupartnerid.“

Siinkohal huvitav fakt: alla 17aastaste vanuseklassis lubati tulevikulootus eriloaga poiste turniirile mängima ja ta tegi seal kõigile säru. „Mind kutsuti platsile ja öeldi, et U17 poiste turniiri võitja on Kristin Kuuba! See oli huvitav,“ räägib ta muheldes.

Milline oli poiste reaktsioon, kui piiga neist jagu sai? „Poolfinaalis hakkas vastane pärast kaotust nutma,“ vastab Kristin. „Eks neil oli raske minna tüdrukuga mängima ja lõpuks kaotada. Ilmselt see oligi üks põhjus, miks mul pole rohkem lubatud meestega mängida.“

Kiire tõus maailma üksikmängu tabelis

Pärast EM-pronksi võitmist oli paarismäng endiselt Kristini põhiala. „Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, et ei suutnud endast maksimumi anda. Olen üksik hunt, kellele meeldib üksi väljakul olla – eksides saan ainult enda peale pahane olla. Siiani pole kahetsenud, et valisin üksikmängu.“

Kannapööre oli igas mõttes õige, nii muutus ka olümpiapileti jahtimine reaalseks eesmärgiks. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ehk 2016. aastal läks Kristin Tartu ülikooli kehakultuuri tudeerima ja teda hakkas juhendama Mart Siliksaar, kelle kuulsaim kasvandik on neljandaks olümpiaks valmistuv Raul Must. „Ta teadis, mida tuleb teha,“ kiidab Kristin Siliksaart.

Eesti esinumber arenes kosmilise kiirusega. Enne üksikmängule keskendumist asus ta maailma edetabelis vahemikus 300–400 ja jõudis aastaga 100 hulka. „Tõus oli tõesti kiire, aga sellel oli mitu põhjust,“ selgitab Kristin. „Paarismäng on õhtul viimane ja hommikul alustad üksikmängudega. Olin tihti paarismängust nii väsinud, et ei suutnud kolmegeimilisi kohtumisi võita. Kui ma neid enam ei mänginud, olin palju värskem ja pöörasin pikemad kohtumised enda kasuks. Tartus on olnud ka teistsugused treeningud ning uued sparringupartnerid. See tuli samuti kasuks.“

Loomulikult on Kristin rahvusvahelistelt areenideltki väärtuslikke kogemusi hankinud. Esmalt mängis ta Rootsi liigas, 2018. aastal tuli BC Milanoga Itaalia meistriks ja sai Euroopa klubide meistrivõistlustel pronksi. Hooajal 2019 oli ta Saksamaa kõrgliiga resultatiivseim naismängija.

Mullu harjutas Kristin kaks korda Taani ässa, üksikmängus viis EM-kulda ja neli MM-pronksi võitnud Peter Gade näpunäidete järgi. „Tundsin, et see andis mulle palju juurde. Seal on individuaalne lähenemine.“

Enamasti kaks korda päevas harjutav Kristin peab väga tähtsaks mängu analüüsimist. „Vaatame alati, mis läks halvasti ja mis hästi. Huvitav on jälgida maailma esikümne mängijate etteasteid, mida nad paremini teevad ja mida saaks neilt õppida.“

Tiitlivõistlustel on Kristin esinenud aina edukamalt: 2018. aastal sai ta EMil üksikmängus üheksanda ja mullu Euroopa mängudel samuti üheksanda koha. Eesmärk on jõuda maailmajao meistrivõistlusatel poodiumile.

„Tänavu tundub see liiga suur tükk, mida hammustada. Praegu on eespool naisi, kes kuuluvad maailmas 20 ja 30 parema hulka. Pean igas asjas veel natuke paremaks saama. Arvan, et paari aasta pärast on EM-medali saavutamine reaalne.“

Elukaaslane toetab igati

Maailma edetabelis asub Kristin 59. kohal, mullu suvel oli ta ühe positsiooni võrra kõrgemal. „Eesmärk on jõuda võimalikult ruttu 50 parema hulka,“ avaldab 176 sentimeetri pikkune sportlane uue sihi.

Tokyo olümpia pingerida läheb lukku mai alguses. Kristin paikneb seal 22 330 punktiga 29. kohal, Jaapanisse pääseb 38 naist. „Mõni üksik konkurent võib minust mööda minna, aga pole võimalik, et kümme mööda lähevad,“ tunneb ta end turvaliselt.

Olümpiateel tiivustavad Kristinit nii pere kui ka jalgpallurist elukaaslane Martin Thomson. „Ta lõpetas hiljuti Taanis ülikooli,“ räägib sulgpallur spordijuhtimist tudeerinud kavalerist. „Ta on mu suurim fänn ja on olümpiapunktidega väga hästi kursis.“

Juuli lõpus algavatel Tokyo mängudel soovib Kristin edukalt esineda. „Eelmisel olümpial tuli üheksandaks ukrainlanna, keda olen mitu korda võitnud. Nii et kõrge koha saavutamine on võimalik. Loodetavasti olen elu parimas vormis ja saan mõne võidu kätte.“

* * *
Detsembrikuus külastas Itaalias korvpallurist venda

Eesti parima naissulgpalluri Kristin Kuuba vanem vend mängib korvpalli ja noorem veli käib ujumas. 16aastane Gregor Kuuba valis ala oma isa Silveri eeskujul ning treenib Itaalia klubis Pallacanestro Don Bosco Livorno. „Pärast eelmise aasta viimast võistlust puhkasin poolteist nädalat ja käisin Itaalias vennal külas, olime seal terve perekonnaga,“ krutib Kristin ajaratta detsembrisse. Ja lisab: „Vend õpib Nõo reaalgümnaasiumis, aga e-õppes. Ta käib siin iga kahe kuu tagant asju ajamas.“

PS.Kristin ja Helina saavutasid 2015 a. juunioride Maailmameistrivõistlustel Peruus 9. koha jagamise, võites selleks ka Jaapani naispaari!
Juunioride EM-l pronksi saamiseks alistasid nad veerandfinaalis ühe Taani paari.
Seega ikka väga tublid, olles samal ajal ka Nõo Reaalgümnaasiumi õpilased!!!

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Nõo Sulgpalliklubi Eesti 2020a. meistrivõistlustel.

Ramona Üprus ja Oskar Männik (Oleg Hartšenko)

Oskar Männik(16.a.) ja Ramona Üprus
(16.a) üllatasid Eesti meistrivõistlustel segapaarismängus poolfinaali jõudmisega, olles üldse ka noorimad mängijad, kes jõudsid Eesti meistrivõistlustel poolfinaalidesse. Esimeses ringis alistati kahegeimilise mänguga Tauno Tooming - Melissa Mazurtšak: 21:14; 21:12. Teise ringi vastaste Vahur Lukin - Grete Talviste alistamiseks kulus samuti kaks geimi: 21:19; 21:15. Poolfinaali vastasteks oli segapaari esimene paigutus: Kristjan Kaljurand - Hannaliina Piho, üllatuseks suudeti võita esimene geim 22:20, järgmised vastastele 10:21 ja 16:21.Kolmanda koha mängus kaotati segapaarile Raul Käsner - Kati Kreet Marran: 18:21; 12:21.
 Eelnevalt oli tubli mängu teinud Ramona, võites naiste üksikmängus pronksmedali!

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Tartumaa Spordiaasta pidulik lõpetamine.




Tartumaa Spordiliidu juhatuse esimees hr. Aivar Soop Karl Akselile autasu üle andmas.(foto: Kristjan Teedemaa)




  Kerttu´le autasu üleandmine.(foto: Kristjan Teedemaa)

19.detsembril toimus Elva Kultuurikeskuses Tartumaa Spordiliidu spordiaasta lõpetamine, kus tunnustati parimaid sportlasi Tartu linnast ja maakonnast.
Tartumaa parima noore sulgpalluri tunnustuse said meie mängijad Kerttu Voore ja Karl Aksel Männik.
Parima sulgpalluri tiitli pälvis endine Nõo mängija Kristin Kuuba (SK Triiton). Kristinil on praktiliselt tagatud pääs mängima Tokyo olümpiamängudele (38 lubatava naismängija hulka). Ametlikult tehtakse see teatavaks peale 1.maid.

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Nõo Sulgpalliklubile medalid Euroopa U17 klassi karikaetapilt.

Oskar ja Rannar teenitud medalitega.
 Kui siiani tõid hulgaliselt Euroopa juunioride karikaetappidelt auhinnalisi kohti Nõo Sulgpalliklubile Kristin Kuuba, Helina Rüütel ja Kati Kreet Marran, siis nüüd ka esmakordselt noormehed. Oskar Männik ja Rannar Zirk võitlesid välja finaalikoha 5.-8.detsembrini Tartus toimunud Euroopa U17 klassi karikaetapil.   Finaalmäng kaotati vene noormeestele. Õhtusel koosviibimisel sai päritud vene treeneritelt, kuidas neil on tekkinud hulgaliselt tublisid noormängijaid.On neil ju hiljuti võidetud U17 klassi Euroopa meistritiitel noormeeste üksikmängus ja sel sügisel ka naisüksikmängus kaksikvõit ja  naispaari meistritiitel samas vanuseklassis.
  Kui meil on registreeritud noormängijaid Eestis ca 750-800, siis Venemaal ca 7-8 tuhat. Nende noorte GP-del osaleb üle riigi üle tuhande noormängija. Eks siis jäävadki sõelale tugevaid treeningkoormusi taluvad noored. Kahjuks on see nii ka teistes suuremates riikides. Sirvides ajakirja ´Tennis´, kus endine Eesti  tippmängija ja treener Rene Busch tunneb just muret meie noormängijate ettevalmistuse üle:
´Suurim kunst ei olegi ilusaid lööke õpetada, vaid treenida vaim ja keha tugevaks´.
 Kahjuks ka meie sulgpalluritel on probleemid tugeva vaimsuse ja füüsilise ettevalmistusega. Peaks ju rohkem tegelema nende külgedega, aga see nõuaks kaks korda päevas harjutamist, aga nii toimitaksegi suuremates sulgpalliriikides - kus on nn. sulgpalliakadeemiad noortele. Rene Busch märgib ka seda, et suurt rolli mängib lapsevanem, et oma laps spordiks korralikult ette valmistada. Kodutööna peaks laps oskama joosta, hüpata, visata , püüda, ujuda, rattaga sõita, suusatada-uisutada ja ka treeningutel vaimselt suutma pingutama.Temal ja ka ta jalgpalli  noortekoondisse kuuluvatel lastel pole nutitelefone...reaalne maailm on ju kordades huvitavam, arvab ta. Isiklikult arvan, et noortel on võimalus tahtmise-soovi korral gümnaasiumi lõpuni  rohkem aega treeningutele pühenduda -  ajanappuse taha see küll ei tohiks jääda...et siis hiljem  valida edasine sporditee...

Facita Mööbel
Facita mööbel ja Nõo Sulgpalliklubi alustasid uuest hooajast koostööd.
Eesmärk - aidata kaasa klubi parematele sportlikele saavutustele.
Uuri lähemalt: www.facita.ee

Aitäh Nõo mängijate poolt!


Permalink Leave a comment

Popular Posts

Categories

Contributors

Blogger news

Archives

Blogroll

Powered by Blogger.