Nõo Valla Leht artikkel:

Treener Mart praeguste noorte medalivõitjatega(vasakult): Marti Joost, Rannar Zirk, Karl Aksel Männik, Oskar Männik, Kirke Karolin Heiter, Heili Merisalu, Kerttu Voore.

Aprilli alguses tähistab oma väärikat sünnipäeva meie armastatud õpetaja ja fanaatikust sulgpallitreener Mart Mäerand (70). Tema nooruslikkus ei ole kuhugi kadunud ja endiselt annab ta hoogu meie noortele sulgpallisõpradele. Et koroonaviiruse tõttu ei saanud me juubelijuttu asjaosalisega silmast silma puhuda, siis nõustus Mart ise vallalehe küsimustele meili teel vastama. Tema elu ja töö rullub lahti järgnevates meenutustes.
Küsis MILVI PENSA



Pärit Jõgevamaalt


„Veidi see juubeli eelaimus ikka ringleb mõtetes, aga kuna abikaasa Renatega oleme sündinud ühel aastal, siis vast suvel on võimalus Palamusel meenutada lähikondlastega möödunud aegu.


Olen sündinud Jõgevamaal Saare vallas Ruskavere külas endises Kooli talus. Eelmise sajandi alguses oli see talu antud kooliõpetajale rendile, kust ta pidi ise saama oma sissetuleku, õpetamise eest palka talle ei makstud. Selle talumaa ostis välja minu vanaisa, kool oli talumajast 50 meetri kaugusel, kus siis said kooliharidust talupere viis vennakest. Kahjuks põles kool hiljem maha. Mind hakati küla peal kutsuma Kooli-Mardiks.


Olin tavaline poiss, väiksena käisin koos õega lehmakarjas, hiljem ka üksinda kolhoosi lambakarjas, 150-pealine kari asus talu loomalauda hoones. Hiljem, algkooli ajal, sai suvel tublisti peedipõllul raha teenimas käia. Isa Rudolf ja ema Heldi olid põllutöölised „Punalipu“ kolhoosis. Isa oli ka mõned ajad kolhoosi tallimees ja ka brigadir. Aga tolle aja kehvade palkade tõttu tuli lisaks ka isiklikku põllumajandust arendada. Kuna elukoht oli ca 8 km kaugusel Peipsist, siis arendasime algul lavades kurgikasvatust. Isa siis hääletas kaubaautodele, et jõuda kaubaga Leningradi Kirovi turule. Hiljem, isa suure abiga, tegelesin suvevaheajal aastaid suurtes kilehoonetes tomatikasvatusega, et ikka paremale elujärjele jõuda. Vanem vend Helmut ja õde Tiiu lõpetasid Räpina Aianduskooli. Ise õppisin algul Ruskavere algkoolis, mis asus lähedal talumajas, millele järgnes Saare 8-klassiline kool, mis asus Kalevipoja mõõgaga seotud Kääpa jõe ääres. Huvitav moment oli, kui kooli direktor soovitas mul minna edasi õppima vastavatud reaalkallakuga Nõo Keskkooli! Aga lõpetasin siiski Mustvee 1. Keskkooli.
Aktiivne nii spordis kui muusikabändides
Miks siis sport mind paelus? Minu lapsepõlve aegu oli aukohal külasport. Meie karjamaale tegi vend spordiplatsi, kus peeti küla meistrivõistlusi kergejõustikus. Küla võrkpalliväljakul toimusid igal õhtul mängud, kus algul lõin kaasa pallipoisina, pärast pääsesin ka väljakule. Hiljem tõi vend Tartust mulle meeste oda ja tulin iseseisva harjutamisega 17-aastaselt spordiühing „Jõud“´ noorte meistriks, tulemusega 60 meetrit.


Pärast keskkooli tegin valiku Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna vastuvõtueksamitele ja õppima sain tänu väga heale hindele füüsikas. Sealgi soovitati, et astuksin hoopis füüsikateaduskonda. Justkui saatuse tahtel kujunes suund Nõo poole. Kehakultuuri teaduskonnas jäi sportlik pool tahaplaanile, kuna kevadel jää peal oda visates vigastasin õla. Viimasel kursusel käis hr Kalju Aigro oma kooli õpetajat kauplemas. Kuna aga parimad oli juba ära suunatud, siis jäi valik minu peale pidama, see oli aastal 1972.

Samal suvel abiellusin, abikaasa leidsin tänu pillimängule. Neli aastat mängisin ja laulsin ansamblis „Palmis“ Palamuse kultuurimajas. Ansambel oli tollal Jõgevamaa populaarseim. Nõkku elama asudes jäi pillimäng tahaplaanile, kuigi ka hiljem Nõos mängisin aastaid Ants Avarlaidi ansamblis. Nõos anti meile elamine ühepereelamusse, kus õpetaja Mare Hameri perega jagasime kolmetoalist elamist, aga me saime koos hästi hakkama.

Kuigi olen nüüd üle 30 aasta Tartu äärelinnas elanud, tunnen ikka end nõokana ja olen väga tänulik mind aastaid Nõos ümbritsenud Nõo kogukonnale. Nõo inimesed on kõik tundunud sõbralikud ja ühtehoidvad. Aitäh!

Elutöösse on panustanud spordiõpetaja ja sulgpallitreenerina

Kehalise kasvatuse õpetajana töötasin Nõos 40 aastat, siis leidsin, et aitab. Tore on nüüd endisi õpilasi sportimas kohata, eks minu eesmärk oligi õpilastes iseseisvat sportimise oskust arendada. Algatasin Eestis esimesena kooli antiikolümpiamängud, mida õnnestus seitsmel korral õpilaste ja õpetajate abiga organiseerida. Õnnestus kooliõpilastega Lausanne´is Rahvusvahelise Olümpiakomite peakontori ovaalsaalis laudade taga istuda ja ise ka paaril korral Kreekas olümpiamängude sünnikohas Olympias viibida. Toredad ajad olid Nõo koolis.

Olen vabariigis ainuke treener, kes pole ise sulgpalli võistlusmängu mänginud. Sulgpallihuvi tekkis aastaid tagasi ometigi. Nõo koolis töötas mõnda aega Nõukogude Liidu hõbemedaliomanik naispaarismängus Reet Valgmaa. Nähes 1988. aastal tema mängu ka lähemalt, tundsin, et see on üks tore ja huvitav mäng. Kui enda noorem poeg 1. klassi läks, võtsin kolm poissi ja viisin nad Tartusse Eesti sulgpalliisa Helmut Valgmaa juurde nende mänguoskusi ette näitama. Ta arvas, et poistel on eeldused ja nendega võiks sulgpallis jätkata. Sain koolist direktor Enn Liba toetuse ja hiljem ka hr Tiit Kubrilt vallavalitsusepoolse toetuse. Niimoodi siis Nõos selline spordiala käima läks (Nõo Sulgpalliklubi asutati 09.12.1991 — MP). Arvan, et peaaegu 30 aasta jooksul on saanud sulgpalliõpetust ligi 500 last. Tänu headele sulgpalluritele olen saanud osaleda minu jaoks eksootilistes kohtades Hiinas Nanjingis noorte olümpial, Taiwanis koolide maailmameistrivõistlustel ja Euroopa esimestel mängudel Bakuus.




„Sulgpalliklubi on meie lapsepõlv,“ ütlevad mängijad ise

Sulgpall on üldiselt individuaalala ja see sobib paljudele noortele — ise saab otsuseid teha, saab oma isiksust arendada, saab läbi elada õnnestumisi ja kaotusi, seega ennast eluks ette valmistada. Nii on tagantjärele endised sulgpallurid ka oma meenutustes kirja pannud toredas raamatus, mille nad mulle ühel suvel üllatusvisiidil Tõrva laagrisse üle andsid.