Sel kevadel lõpetab Nõo Reaalgümnaasiumi  Robert Kasela. Kolmel järjestikusel aastal on ta valitud gümnaasiumi parimaks meessportlaseks, seda sulgpallivõistluste ning  koolinoorte  korv -ja võrkpallivõistluste tublide saavutuste eest. Nõo gümnaasiumi mõlemad meeskonnad on olnud ikka tippude seas.

Roberti pikk 12-aastane sulgpalluri staaž on muljetavaldav.   Nõo Sulgpalliklubile on ta  kuhjaga kuulsust  toonud: ta on 9-kordne Eesti noortemeister , kusjuures sellest kahel korral veel 3-kordne  meister   ( üksik-, paaris-ja segapaarismängus).

Praegu on Robertil käsil lõpueksamite periood.  Eksamite  vahel jõudis ta hiljuti osaleda veel täiskasvanute  Grand Prix võistlustel, kus ta  oma praeguse paarilise Kristjan Kaljurannaga saavutas  meespaarismängus I koha.

Mai lõpus on tulemas hooaja lõpuvõistlus „Superkarikas", kus tal tuleb üles astuda nii üksik-kui meespaarismängus.

Nõo Sulgpalliklubi jääb ilma ühest oma säravamast tähest.

Robert oli nõus jagama oma  mõtteid , tähelepanekuid, kogemusi sulgpalli teemadel.

Miks just sulgpall?

Kui mind esimesse klassi pandi, oli sulgpall tollal ainuke ala, millega  Nõos tõsisemalt   viljeleti. Korv-ja jalgpall olid suuremate jaoks.  Sulgpalli juurde juhatamist pean isa teeneks.

Sulgpalli peetakse rohkem naiste alaks?

Paljud tõepoolest arvavadki nii! Aga tegelikult on ta vägagi meeste ala ja on kujunenud olümpiamängudel  arvestatavaks  alaks.

Kus veel, kui sulgpallimängus kohtab sellist  kiirust - sulgpalli lennu kiiruseks on möödetud kuni 400km/tunnis.

Mis sind sulgpalli juures paelub?

Armastan  väga sporti. Teen hea meelega korv-ja võrkpallitrenni, armastan sõpradega jalkat taguda.

Sulgpall on kujunenud minu sportlikuks võistlusalaks ja on väga huvitav ala. See hõlmab väga paljusid aspekte:  olla füüsiliselt tugev ja vastupidav. Arendada erinevaid taktikalisi ja  mängulisi oskusi. Olla tugev ka vaimselt. Paljud ei suuda just sellepärast tippu jõuda, et mängus üks ühe vastu  ütleb närv sageli  üles.

Võistlemine endast tugevamaga on alati väljakutse. Aga vastast ei pea mitte kunagi kartma.   Sa pead tahtma seda võitu lihtsalt vastasest rohkem.

Mingid hirmud on muidugi igaühel olemas, aga neid ei pea laskma üle pea kasvada.

Sinu koduklubi Nõo Sulgpalliklubi   hakkab sinust puudust tundma.

Mina neist ka! Aastate jooksul olen siin nii palju sõpru leidnud ja meist on kujunenud lausa omaette seltskond.

Praegu on minu kohalikuks treeningupartneriks Mikk Järveoja, minu koolikaaslane, kellega me väga hästi sobime.

Austan ja imetlen oma ainsat treenerit  Mart Mäeranda, kes kõikide nende aastate jooksul  on vast mõnest üksikust treeningust eemal olnud. Kahtlemata on ta vabariigi üks parimaid noorte  sulgpallitreenereid.

Parimad mälestused jäävad mulle kindlasti   meie iga-aastastest  suvistest  laagritest  Tõrvas.  Seda laagrit ootavad kõik  meie sulgpallurid  aasta aega.

Oled sageli võistlustules olnud. Millistes välisriikides oled esinenud?

Välisvõistlusi tuleb aasta kohta ikka 3-4.

Vähemalt kord aastas olen võistelnud  Lätis ja Soomes. U17  MM-il  võistlesin Sloveenias, U19 MM-il Helsingis.

Täiskasvanute koondises  osalesin 2012.aasta veebruaris Amsterdamis, kus paarismängus võitsime Itaalia teist meespaari.

Veel olen osalenud  välistreeninglaagrites.

Koos isaga olin 2010.aasta suvel ühe nädala treeninglaagris  Ungaris, 2011.aasta suvel aga Indoneesias. Seal õnnestus treenida Taist pärit treeneri  käe all.  Treenereid Aasiast peetakse maailma parimateks.

Kõik võistlused ja laagrid on alati rahadega  seotud. Nii Nõo Sulgpalliklubi kui  Sulgpalliliit  on toetanud oma võimaluste piires.

Suures osas on aga isa kõik kinni maksnud.

Oled sa sulgpalli tõttu millestki ilma jäänud?

Kindlasti mitte.  Kõik minu aeg on küll väga planeeritud olnud.  Viis korda nädalas  on olnud treeningud. Varem olid ka vähemalt kaks korda kuus võistlused.

Võib-olla väga harva olen tabanud end mõttelt, et ei viitsi trenni minna. Kui olen ennast hinnanud, et ei suuda trenni 100% panustada, siis olen ka minemata jätnud, pooliku jõudlusega ei saavuta midagi. Järjepidevus  on  kindlasti väga oluline olnud,  tunnistan, et see on kujunenud minu tugevaks iseloomujooneks.

Minu elu ongi kulgenud trajektooril  õppimine-sulgpall- korvpall (võrkpall).

Koolipoisi hinded on mul korras, lausa priimuseks  mind pidada ei saa.

Kas hakkad ka tulevikus sulgpallireketit käes hoidma?

Esialgu veel kindlasti. Minu paariline Kristjan  Kaljurand, Tallinna poiss, tuli sügisest Tartusse  ülikooli õppima. Saame nüüd koos Tartus harjutada.

Tulevikuvisioonides  näen meie  Eesti koondise sulgpallureid treenimas ühes  kindlas  Eestimaa paigas ja treeneriteks on palgatud parimad treenerid  Aasiast.  Siis oleks  ka meie sulgpalluritel  lootust  maailma  edetabelites tippu jõuda.

Millest unistad?

Vabariigis on  veel neli mängijat, kes pakuvad mulle konkurentsi. Unistan, et võiksin kunagi alistada mängus Raul Musta.

Robert Kasela  ei tea veel täpselt, mis temast  peale gümnaasiumi lõpetamist saab.  Eks elu näitab.

Tema päevad on praegu täis õppimist ja meil jääb soovida vaid, et noormees korraliku lõpuspurdi teeks.

Nõo Sulgpalliklubi  tegijatenimekirja  on ta ennast väärikalt sisse kirjutanud.